Hej ♥ 

Enne kui ma alustan, peaksin hoiatuseks mainima, et järgmised read võivad mõjuda häirivalt neile, kes ei näe taevas säramas tuhandeid vikerkaari, vaid tumedaid pilvi; kes pühivad põsketelt argimurepiisku; või veelgi enam- kes hüppavad viimaste lompides mitte ainult enda õnnetuseks, vaid et ka teiste meelt poriseks pritsida. Niisiis, järgnevalt minu viimasest kolmest suurepärasest nädalast.

Ilmselgelt ei saaks ma väita, et minu elu siin praegu ongi kõik, millest unistada võiks, aga oleks tõeliselt rumal nuriseda, kui mul tõesõna puuduvad kohustused- on vaid päevad tulvil võimalusi enda arendamiseks ning oma parima andmiseks. Teisalt ei püüa ma luua endast ideaali ega idealiseeri ka oma püüdlusi: mind lihtsalt võlub ambitsioon. Ja kuigi juhuste rolli ei maksa alahinnata, usun, et parimad neist tuleb ise välja teenida. Et edu valem on töö; et töö toob armastuse. Nõndaviisi mu mõtetes- südames, ja koolis, üllatus- üllatus, samamoodi. 

22. märtsiga sai läbi järjekorras teine aine: Issues and Problems in International Security. Kursuse juhendaja, Sara Svensson, tuli Halmstadi vahetusõppejõuna Kesk- Euroopa Ülikoolist. Mulle meeldis tema põhjalikkus, süsteemsus, sõbralikkus ja osavõtlikkus- nii loengutes, ülesannetes kui tagasiside osas. Kuigi viimane suutis mu naeratuse venitada kukla taha + kolm ringi ümber pea, sain tunda ka seda erakordset rõõmu, mida toob kümne eri raamatu põhjal kirjutatud nelja lehekülje teksti kaotamine õhtu enne hand in'i. Olin terve päeva raamatukogus kirjutanud, vaid viimased viimistlused sisuliselt jäänud, aga õhtusest joogast tulles ootas mind hoopiski kurjakuulutav väljakutse. Pikema jonnimise asemel asusin tööle, kaks tundi und, viiest üles, jooga, päev raamatukogus, viimased pingutused kodus ja kuigi hilinemisega, siis saadetud ta sai. Olin imekrõllis ja täiesti- täiesti tühi. Õnneks on hindamised näidanud, et iga pingutus on end siiani küll kuhjaga ära tasunud, nii et eelmise nädala pühendasin juba uue kursuse (Foreign and Security Policies) materjalide lugemisele. Enamiku artikleid lihtsalt neelan alla- väärt lugemine. ♥ 

Kui ma parasjagu teadust ei tee, otsin ranna juures metsas ilmselt pajutibusid. Ja kevadekuulutajaid on teisigi märgata!

Jääkupsid päevitamas

Et ma koeratõugudest ööd ega mütsi ei tea, on vana nali.
Uus mure puudutab linde ja nende laule- müstifikatsioon.

Nädal enne pajutibusid ♥ 

Kuna ilmad on nüüd nii soojaks läinud, ootab mind jällegi traditsiooniline valus rehab: jooksulindilt õue. Teisisõnu tuleb jälle peaga jooksma õppida. Esialgu selles osas midagi hiilgavat veel märgata ei ole: aeroobse jooksu keskele juhtub neid 4:30 kilomeetreid küll. Spinningus lasen täiesti minna, bodypumpi ülakehale suunatud harjutustel ka, aga kükkidel jätkuvalt mitte, sest meil nimelt on juba üks Ott Kiivikas.
Tegelikult on see nali, kuna +7 kg kangil lihasest välja venitamine oleks mu joogatundide jaoks vist tühine vaev. Hoopis märkimisväärsem on see, kuidas ta mu mõttelaadi mõjutab, tasakaalustab ja kindlust annab. Või õigem oleks öelda, kuidas mina enda jaoks ta tööle panen. Kui olen ka varem maininud, et olen õnnelik, siis nüüd tunnen seda ehedamalt kui ehk kunagi varem. ♥ (Aga see on nii isiklik teema, et siinkohal ma pikemalt ei peatukski.)

Kriminaaluudiste kategooriast: mu beebikallis Bullerby laste ratas varastati pooleteise nädala eest öösel maja eest ära. Mul oli temaga küll mõningaid probleeme varemgi ette tulnud, nagu näiteks siis, kui pedaalid kaks korda ühe nädala jooksul küljest ära tulid, ja samuti kui võti luku sisse pooleks murdus ja ma oma ratta koolist parandusse siis tassisin, aga samas oli ka lõbus rattapoes kohvitada, kuna see remondionu nõnda tore on.

Love at first sight ♥

Koos koduteel kella poole üheksa paiku hommikul.
(Meil tuli ka korra veel ikka lumi maha märtsi keskel. Nüüd soe päike ja tärkavad sirelid.)

Ja teinekord mitte nii maaliliselt teel. KLASSIKA.

Aga hea uudis: mu rattakene toodi tagasi ka järgmisel päeval. :')) Natuke räsitud, aga maailmakallis ikkagi. ♥

Mõtlesin siis, millest veel rääkima pidin, ja meenus, et 14. märtsil külastas meie ülikooli Leedu suursaadik Rootsis Eitvydas Bajarunas. Lisaks temapoolsele presentatsioonile avanes võimalus esitada küsimusi, nii et kokkuvõttes igati põnev sündmus. Ta oli nii haaratud mu Eesti päritolust, et balti solidaarsus kõlas muu jutu sees pea sama tihti kui korvpall, haha. Emakeelepäeva puhul lugesin õhtul eesti luulet ka ja muuseas leidsin enda vana lemmiku, "Talve öö"  Liivilt. Ridade viisi meie keele kõige ilusamaid sõnu- kujundeid, et ei mahu hinge äragi korraga. ♥

Mis veel, mis veel? Filme olen palju vaadanud. Rannas ja metsas jooksnud ja jalutanud. Veedan üldse nii palju aega dressides, et 'muleiolemidagiselgapanna' ei tulegi nagu variandiks, haha. Ja üldjoontes ikka naerame Mariiga, tunneme hommikuti pupust rõõmu (2 20+ neiut iga hommik pöördes, et saab putru süüa), siis veel naerame- naerame- naerame, laulame ja teeme paigas plaane soojemateks ilmadeks. ♥

♥♥♥ Ilus kalliiiis

♥♥

11 PÄEVA VEEL.  

Miss you guys !!

xoxo